7.01.11

Now out my cotton ball comfort zone Europe

On the day of my departure I woke up with my head weighing about a ton and hurting like a train had gone over it, trought hurting, and feeling way too warm in my body. Conveniently I had gotten sick, felt like a typical virus. I guess my body wanted to protect me from going hahaha, but I pumped my blood full of Theraflu and by the evening felt like reborn (gotta keep it flowing in though).

Journey to India started in Tallinn bus station at 00.30 :D not even airport, but bus station. Hay que venir al sur, al Riga! and 40 hours to go until reaching the destination. Oh just a remark: when I sat in the taxi to go the bus station an old disco song was playing, the one “I left my job … daddaaadaa... come on, lets go, to a destination unknown”. I laughed inside and said to myself INDEED!

As soon as I arrived to Riga airport I went to bed, to an iron bench with my sleeping bag. When I opened my eyes 4 hrs later I realized that I was in the busiest place in the whole airport with a huge queue of people next to me, it was Ryanair chek-in time... I had been sleeping like a baby with the sleeping bad over my head, clueless and in peace hahaha. It felt interesting to get up from “bed” in the middle of this crowd, but I acted as if it was the most natural thing in the world, made me bed, had a drink of grapefruit seed extract, took my 7 things and left.

Latvia left a kind of harsh impression on me, since Ryanair flight registrators (?) in the gate were giving one girl very hard time over the size of her hang luggage. Quick comparison and umm… mine consisting of half empty back bag and a lap top bag were half bigger than hers okouu. The girl was on her knees taking clothes out of her bag and putting them on and almost crying and the bitches were yelling at her. A good cop bitch was telling her to wear the clothes instead of throwing them away to the recycle bin she had just provided few seconds earlier and a dyke bad cop bitch who was let’s say out of control both with her voice and body language and was enjoying the power trip, smiling secretly when looking away. Then a higher boss came, let her be sad and submissive for some more minutes and then they just said ok go. Why all that drama? To my surprise I had to take the same gate… cold feeling in my stomach! But the bitches went and were substituted by some softies haha one of them just asked from me, before giving me back my passport “Eto passport pravilno?” I said “DA! Just a new hair style :D” (background info: in my passport picture I’m very blonde without the hedgehog sides and somehow the shape of  my face is rectangular) He just smiled with his big black (probably with regular glass) Swedish nerd glasses and handed me the le passport and the boarding pass. Strange that in Latvia the first foreign language they tend to use with forigners is Russian, even though they’re more west than we are.

In the plane to Kiev I was happy to discover that I’m the only one sitting in a row of three seats, ready to lie down and enjoy sleep. But then of course I noticed three large Ukrainian bears sitting in front of me, and they were getting drunker and louder each minute. They took turns sitting on the first seat of the row I was in and were very chatty in spite of me not really talking back to them, but they were making these so absurd jokes, that I just couldn’t help myself. I would have wanted to, but somehow the best I could put forward in Russian was like yes and no and don’t understand. Of course my poor capabilities didn’t stop them, so I was their silent laughing/sleeping companion.

Ukraine is different. It seems the soviet times are still there. The surroundings are lil bit dusty and scratchy and you can tell that these walls have seen different times. The transfer zone started with a raunchy old corridor smelling of old cigarette buds and ended with a not so glamorous lady who marked down my passport number in a typical squared notebook (very oldshcool!). Kiev airport has this certain soviet feeling to it, but no matter! They have loud house music :D :D

Jõudsin kohale ja korra oli selline imelik tunne, et olen troopikas ja peaks keegi muu vastu tulema, aga ootamas olid hoopis V (mu boss/kolleeg) ja Darshin (aiesecar). Esimese asjana viis ta mind lennujaamast üle tee asuvasse magusapoodi ja pakkus mulle erinevaid asju proovida. Ütles, et ta tahab, et mu India algus oleks magus, kuna kindlasti tuleb mul mitmeid proovikive. Ja nii see oligi, nende sõnadega oli ta ka varsti kadunud ja sõitsime koos Darshiniga kodu poole, mina vaikselt pärast 50 h ülevalolemisest ainult mõtlesin, et PEAASI, et dušši alla ja PUHTASSE voodisse saaks. Tee peal õnnestus mul veel kohatut naljagi teha. Darhsin rääkis, et on 17 ja see on tema esimene trainee pick up ja et oli 3 h varem kodust autoga tulema hakanud ja tund varem kohale jõudnud ja mina jõudsin tund plaanitust hiljem. Ja mina uljalt selle peale, et ooo sul läks siis ju süütus. Ja tema ohkas vastu: “I wish”.

Uus kodu oli täis rõõmsaid traineesid: saksa Sandra, kelle toaakaaslane oli ära ja kelle tuppa ma siis crashisin, Uus-Meremaa Emma, Poola Peter ja Brasiilia Giordano. Kõik superlõbusad ja tahtsid mind peole viia. Aga mina olin täielikus surmaunes ja ainult ootasin, et pliis, millal saab magama. Korter oli veits jube ja vannituba oli täiega jube, aga kuidagi sain hakkama. Ja viuh, teised siis lõpuks läksidki peole ära ja mina hakkasin üritama magama jääda. Njah. Naljanumber. Kuulasin vaheldumisi ventilaatoreid ja tuututamist ja kolinat tänaval, süda põksus ja keerasin küljelt küljele, kuni nad 5 h hiljem tagasi tulid, siis millalgi ka suikusin.

Keereldes rahustasin end kogu aeg, kõik on korras, ma olen siin, mul on toredad inimesed ümber ja ma olen lõpuks voodis oma linade vahel ja mitte miski ei saa mind puutuda. Aga kogu kära, lõputu inimestemass, haisud, kolin, mürin ja veel miljon asja, kõik keerles peas. Aga siis ma veel olin rahulik, olin ju ainult ACga autos lennujaamast pimedas koju sõitnud. Hard core kultuurišokk algas homme.

8.01.11

Hommikul tšillisime ja siis käisime auto rikšaga Marina Beachil ja seejärel söömas ja seiklesime ringi. Mul hakkas poole selle tralli pealt pea valutama ja ma ei suuda seda ümbrust ja enda reaktsiooni ja kaitsepositsiooni ja pingesse tõmbumist enam praegu isegi kirjeldada... Õhtul tuli üks aiesecar meie juurde ja teatas, et mina pean ära kolima ja keegi minuga koos. Peter ja Giordano tulid siis koos minuga Egmore’i. Siin on ilge räpapeller korter. Öösel oli mul täielik värinašokiseisund ja mõtlesin piletite ostmisele, et Eestisse tagasi minna.

9.01.11

Hommikul helistasin esimese asjana V'le, et mul on väga sitt olla ja ma ei suuda sellise räpa sees elada. Ta tuli tunni ajaga mulle motikaga järgi ja siis kihutasime läbi Chennai 60 km/h kontorisse. Seal oli ees indialannast trainer Vina ja teine etiooplasest, nimi veel pole meelde jäänud, tore poiss igal juhul. Alguses oli imelik kogu aeg mingeid lapsi näha ja kuulda, aga päeva peale oli OK. Käisime Kentucky Fried Chickenis söömas minu pärast IRW. Ja nad isegi ei julgenud öelda, mulle seda, ma ise äkki tulin selle peale ja küsisin ja siis oli vastuseks, aga sa ju, vaeseke, ei saaks India restoranis midagi süüa. Kõik muud toidukorrad siin olengi ainult India asju söönd ja kõik on väga korras olnud.

Lauas sattusin rääkima Samiga, kes on Vi ja G  nö soosija, kinnisvaramagnaat ja lapsevanem. Kurtsin temale ka oma korteripuudusemuret ja ta tahtis abivalmis olla, eks siis näeb, mis sellest saab. Midagi arvatavasti. Õhtul käisime V'iga paari Ladies Hosteli vaatamas, päris rämedad kohad, hull tore motikaga kihutamine jälle selles hullumaja liikluses, me likes. Lõpuks viis ta mu enda juurde koju teed jooma ja jäime ööseks sinna hoopis, mis oli eriti huvitav ja tore. Kohtusin ta perega, ema, kes oli tõeline India naine ja usklik isa, kes kais ringi kollane riidepalakas ümber ja nägu mingi valge asjaga triibutatud. Tõeline India kodu, suur tuba pühade meeste ja naiste pilte täis. Ema tegi meile ka süüa, õhtul chaptat ja chutney’t ja hommikul igilisid ja teistsugust chutney’t. Ja ta nõo imetilluke tütar oli nagu maailma kõige ilusam laps, nii suured ja sügavad pruunid silmad, nagu pühal lehmal ja siinmail on see ka vist kompliment. Majas elasid ka ca 15 isa catering ettevõtte töötajat.

Pere naised tegid õhtul värava ette riisist tehtud värviliste jahudega mustreid, mis selle nimi oligi, ja ma aitasin ka kaasa ja täitsin ka paar ristkülikut. Eriti lahe oli sedasi nende pererituaalist osa võtta. Ja kogu see soe õhkond seal rahustas mu maha, mitte et ma öösel magada oleks saanud pärast, peab ju ventilaatorit kuulama ja küljelt küljele keerama, aga rahu tuli ja teadsin, et midagi halba muga ei juhtu siin.

10.01.11

See Egmore korter on kolme magamistoaga ja kahe vannitoaga ja veel hiiglasliku elutoaga. Ma valisin sellise magamistoa, millel on oma vannituba, kui juba, siis juba. Mis sest, et teisel oli rõdu ja AC, olen tüüpiline Eurooplane ja valin mitte kahest kohast tilkuva ja veits vähem prügi täis vannitoa.

Ja üldsegi, rõdul oli üks tuviema oma poegadega. Läksin mina siis uudistama, ooo rõdu, vaatame vaadet ja imestasin, et mida see tuvi seal nurgas kangestunult istub ja mind konkreetselt altkulmu pea viltu passib. Tegin siis tsuhh-šuuuhhh ja hop lendas, aga tema istme all olid kaks väikest udusulis magavat pojakest. Aww.. ma lidusin kiirelt minema muidugi ja lasen neil seal rahus elada, vähemalt seni, kuni ma siin korteris üksi olen. Vast pojakesed varsti võtavad tiivad selga ja lähvad oma teed, seni aga on rõdu neile. 

Ja mis värk siin maal WC-dega on, isegi nendesuguste jõukate kodus oli see põhimõtteliselt sama jube, vast vähema prügiga, kuid siiski, kui minu Egmore’i uues kodus. Seda nähes ja seal ka hiigelprussakaid nähes, keda ma enda juures õnneks, ptüiptüiptüi, kohanud pole, tuli mu hinge rahu. Indias lihtsalt ongi nii, ongi koledad WC-d, alati võib need ise kodus puhtaks küürida, kuid eemaletõukavaks nad jäävad alati. Otsustasin leppida oma pakutud koduga ja V isa lubas saata mõned oma töötajad suurpuhastust ka tegema ja.. no eks näe, kas see päriselt ka juhtub.

Eestis ja Euroopas ja ka USAs enamvähem nagu tehakse WC kuidagi õdusaks ja vaibad jne. Siin on see veega lödistamise komme ja alati kõik ujub. No ausõna, me käime officis paljajalu, väljas ukse ees on hunnik plätusid, ja no ma ei ole just jälginud kuidas teised seal käivad, aga mina küll ei suuda sinna minna paljajalu, mingi läga sisse. Küsimus, et kas nad siis käivad kogu aeg poolmärja jalgevahega ringi, saan mõne indialannaga rohkem tuttavaks, siis kindlasti küsin selle delikaatse küsimuse, et kuidas ikka peoga saab. Ehk siis tualettpaberist ma ei hakka üldse rääkima. Ma pole seda kuskil näinud, va traineede kodus. Ja poodides küsides, poodide variantide juurde tulen hiljem tagasi, vangutatakse pead ja öeldakse, et pole õrna aimugi, kust sellist imeasja veel saama peaks. Siin on muidugi olemas mõned meie mõttes poed, a la Rimi ja Selver, aga need on kõik põhimõtteliselt Stockmann, kuna hinnad on laias laastus samad, mis Eestis. No lihtsalt väike näide: 1 rull tualettpaberit, see on siis ainus koht, kust seda saab, maksab 10 EEK. Normaalne. Siin maal, kus kõneminuti hind on 14 senti ja väga heas restoranis saab kõhu täis süüa ca 60 krooniga.

Täna siis käisin esimest korda üksi linna peal, vahetasin raha ja ületasin teed. Jeah. Ja õhtul sain tuttavaks siin kodu lähedal olema 300 (hmmmm?) aastat vana oleva hotelli omanikuga. Tõlkis mulle restoranis kirjalikult kogu menüü ja pani kaasa (osav müügitehnika) ja näitas oma hotelli veel ja pakkus oma officis chaid ja jutustasime elust ja armastusest. Haha, kohe uuris horoskoopi jne irw. Jutu käigus tulin ka kapist välja, heh, ta polnud üldse kohkunud, vaid rääkis oma teistest gay sõpradest ja oli igati laadna, ainult, et vist tal oli veidi kahju, et mina ei olekski tema üks paljudest international girlfriendidest. Eks näeb, võib-olla siis pidutseme veel koos. Höhööh.